Minu lugu algas tegelikult täiesti tavalise kolmapäevaga. Olin just saanud päranduseks oma vanaonult, kellest ma polnud kuulnud aastaid, ühe kohvri. Mitte suure, aga raske. Nagu oleks sinna sisse pandud telliseid. Ma ei teadnud, mis seal on, ja ausalt öeldes kartsin seda lahti teha. Sest pärandus on alati ka kohustus, eks? Aga kui ma lõpuks selle lahti käänasin, oli sees hunnik vanu pabereid, mõned raamatud ja... hõbedased rahad. Mitte eesti kroonid, vaid mingid vanad, tumedad, peaaegu mustad mündid, mille peal olid kroonid ja linnud ja kirjad, mida ma ei osanud lugeda. Ma istusin oma köögis, hoidsin neid käes ja tundsin, et see on midagi enamat kui lihtsalt vanaraud. Ja siis ma hakkasin googeldama. Tundide kaupa. Ma leidsin, et need on 17. sajandi Rootsi hõbemündid, ja mu süda hakkas lööma nagu hull. Ma ei teadnud, mida nendega peale hakata, aga ma teadsin, et ma tahan rohkem. Ma tahtsin mõista, miks need mündid on nii rasked, miks need lõhnavad nagu vana kelder, miks need teevad mu käed kleepuvaks. Ja siis ma leidsin ühe kuulutuse, kus keegi müüs kollektsiooni. Ma kirjutasin sellele inimesele, ja ta vastas. Ta vastas ja saatis mulle lingi, mis viis ühele lehele, kus oli pilt ühest vapustavast hõbeplaadist. Ma vajutasin nuppu ja jõudsin shifara-antique.ee. See oli esimene kord, kui ma seda nime nägin, aga ma ei teadnud, et see mu elu muudab.Ma ei ole rikas inimene. Olen tavaline raamatupidaja, kes loeb terve päev numbreid ja siis tuleb koju ja loeb rohkem numbreid, sest mulle meeldib vaadata, kuidas asjad töötavad. Aga see kollektsioon – see oli teine asi. See polnud enam numbrid, vaid lood. Ma hakkasin ostma. Esmalt ühe müüdi, siis teise, siis mingi vana maali, mis kujutas merd ja purjelaevu, kuigi ma ei tea, kes selle maalis. Ma lihtsalt teadsin, et ma tahan seda. Minu korter muutus järk-järgult. Algul oli see lihtsalt üks riiul, kus seisid mündid klaasialustel. Siis teine riiul maalidele. Siis kolmas, sest ma olin ostnud viis väikest pronkskuju, mis pidid olema Napoleoni sõdurid. Mu sõbrad hakkasid imestama. Nad ütlesid: "Miks sa kulutad kogu oma palga nende vanade asjade peale?" Ja ma vastasin: "Sest need ei ole vanad, need on igavesed." Nad ei saanud aru. Aga ma ise hakkasin aru saama, et see pole lihtsalt ostmine. See on jaht. Iga kord, kui ma leidsin uue eseme, tundsin ma seda sama põnevust nagu laps, kes leiab mänguasjapoest uue asja. Ja see polnud odav. Ma tean, et mõni kollektsionäär kulutab aastakümneid, aga mina kulutasin kuue kuuga kõik oma säästud. Ma ostsin ühe Vene keisririigi hõberubla, mis maksis rohkem kui mu kuupalk. Ma ostsin ühe maali, millel oli allkiri, mida keegi ei osanud lugeda, aga ma ostsin selle ikkagi, sest see oli ilus. Ma ostsin koguni ühe vana kompassi, mis ei töötanud, aga mille sisse oli graveeritud laev ja nimi "Maria". Ma ei tea, kes see Maria oli, aga ma tundsin, et ma pean ta koju tooma.
Ja siis tuli see hetk, kui ma sain aru, et mul on probleem. Ma olin ostnud nii palju, et mul polnud enam ruumi. Maalide taga oli veel maale. Mündid lebasid kastides põrandal, sest klaasialused olid otsas. Mu voodi kõrval oli virn raamatuid, mida ma polnud isegi avanud, sest ma olin ostnud need ainult nende kaante pärast. Ma vaatasin oma korterit ja tundsin, et see pole enam kodu, vaid muuseum. Aga mitte ilus muuseum, vaid selline, kus kõik on segamini. Ma ei teadnud, mida teha. Ma tahtsin juurde osta, aga ma teadsin, et ma ei saa. Siis ma mäletasin seda lehte, kust ma kõik alustasin. Ma läksin tagasi shifara-antique.ee ja nägin, et seal on ka ekspertide teenus. Ma kirjutasin neile ja küsisin: "Mida ma teen oma koguga? Kas ma olen hull?" Nad vastasid kiiresti, ja nad ütlesid midagi, mis muutis kõik. Nad ütlesid: "Sa ei ole koguja, sa oled hoidja. Sa ei osta asju, sa võtad vastu nende lugusid. Aga lugusid tuleb ka organiseerida." Ja siis nad tulid minu juurde külla. Kaks inimest, kes kõndisid mu korteris ringi, vaatasid iga eset, kirjutasid midagi üles, ja siis nad ütlesid: "Sul on siin mõned väga haruldased asjad. Aga sul on ka palju sodi." Nad aitasid mul sorteerida. Nad selgitasid, millised mündid on tõesti väärtuslikud, ja millised on lihtsalt vanad, aga mitte haruldased. Nad aitasid mul panna maalid õigesse valgusesse, nii et ma nägin neid esimest korda tõeliselt. Ja nad aitasid mul müüa osa asju, et osta üks suur asi, millest ma olin alati unistanud – ühe 18. sajandi itaalia kapi, mis oli kaetud kullaga ja inglitega.
]]>
